Lugu nooremale koolieale.

Juba kolm kuud polnud soomusdivisjoni komandör polkovnik Aleksandrov kodus käinud. Arvatavasti oli ta rindel.
Suve keskpaiku saatis ta telegrammi, milles soovitas oma tütardel Olgal ja Ženjal ülejäänud osa suvisest koolivaheajast veeta Moskva lähedal suvilas.
Ženja lükkas värvilise pearäti kuklasse, nõjatus harjavarrele ja jäi mossitades seisma Olga ette, kes talle seletas:
“Mina sõidan asjadega ees, sina aga teed korteri korda. Ei maksa midagi kulme kortsutada ja keelega mööda huuli vedada! Uks pane lukku! Raamatud vii raamatukokku! Sõbrataride pool ära kola, vaid mine otse jaama! Sealt saada isale telegramm! Siis istu rongi ja mine otse jaama! Sealt saada isale telegramm! Siis istu rongi ja sõida suvilasse… Jevgenia! Sa pead mu sõna kuulama! Ma olen su õde…”
“Mina sinu õde ka.”
“Jah… aga mina olen vanem… ja lõppude lõpuks käskis isa niiviisi.”
Kui auto hakkas turtsudes õuest ära sõitma, ohkas Ženja ja vaatas enese ümber. Kõikjal oli segadus ja korralagedus. Ta läks tolmuse peegli juurde. Sealt paistis isa pilt, mis seinal rippus.
Hea küll! Las Olga olla vanem, esialgu peab ta sõna kuulama. See-eest on temal, Ženjal, samasugune nina, suu ja kulmud kui isal. Ja tõenäoliselt kujuneb isaga ühesuguseks ka tema iseloom.
Ta sidus rätiku tugevamini ümber pea. Viskas sandaalid jalast. Võttis lapi. Tõmbas lina laualt, pistis ämbri kraani alla, kahmas harja ja pühkis läve juurde hunniku prahti.
Peagi puhkis petrooleumikeetja ja kahises priimus.
Põrandal lainetas vesi. Plekkvannis kihises ja mullitas seebivaht. Möödakäijad vaatasid imestunult punase pihtseelikuga tütarlast, kes paljajalu kolmanda korruse aknalaual seisis ja julgelt pärani avatud aknaid küüris.

Eesti Raamat, 1974

Pehmekaaneline köide, tavaformaadis, 61 lehekülge

Mõõdud: 140 × 200 mm

Kaantel kulumisjälgi, sisul on raamatu alguses paaril lehel hele plekk, muidu korras. 

Makset ootan e-kontole, pakke postitan vaid Omniva kaudu. 

Pakke postitan kolmel päeval nädalas, T, N ja L või P