Tups-rohtliilia (Chlorophytum comosum) paarikuine taim  (2 tütartaime potis), lehestik 10-15 cm pikk, ümbrispott ei ole hinna sees.

Tups-rohtliilia puhastab toaõhku

Kel kodus siseviimistluse juures kasutatud palju tehismaterjale ja kogu mööbelgi pole naturaalsest puidust, võiks tuppa tuua mõne tups-rohtliila, mis on üks kergemini hooldatavamaid toalilli ja talub isegi halba kohtlemist. Õigesti hoituna kasvab aga lopsakaks ja uhkeks ripptaimeks.

Köögis piisab juba ühest taimest, et puhastada ära gaasipliidi kasutamisest tekkivad saasteained. Eksperimendid tõestavad, et see taim hävitab ühe ööpäeva jooksul ära peaaegu 80 protsenti elutoa patogeensest mikrofloorast. Mida rohkem on eluruumides sünteetilisi materjale (põranda- ja seinakatted, mööblikatted), seda rohkem võiks seal olla ka tups-rohtliiliaid. 

Vähemal määral teevad oma kaitsvat tööd ja puhastavad õhku kiirgusest tõlvlehik, luuderohi, aaloe, filodendron, bensoe-viigipuu, malbe aglaoneem, sulgjas nõelköis, dereema, äärisdraakonipuu ja ühevärviline mägipalm. On leitud, et taimed teevad puhastustööd paremini kui tehnilised seadeldised. Silmas tuleb pidada siiski, et õhku puhastava efekti saamiseks peaks olema iga kümne ruutmeetri kohta vähemalt üks taim.

Kuigi võiks arvata, et kõik taimed majapidamises puhastavad õhku, siis päris nii see siiski pole. NASA uuringud erinevate taimede kohta on andud päris huvitavaid tulemusi nende võime kohta õhku puhastada.

Tups-rohtliilia toataimena

Tups-rohtliilia (Chlorophytum comosum) pärineb Lõuna-Aafrikast, kus kasvab niisketel mäekülgedel ja epifüüdina puuokstel. Lehed on rohtliilial kitsad, lineaalsed, rohelised või rohelise-valgetriibulised. Taim meenutab kõrreliste puhmast. Lehtede keskelt kasvavad välja pikad õisikuvarred suhteliselt ilmetute väikeste valgete õitega. Pärast õitsemist hakkavad õisikuvarte küljes arenema väikesed tütartaimed, õisikuvarred painduvad nende raskuse all ja hakkavad allapoole rippuma.

Tups-rohtliilia armastab valgust, kuid mitte otsest päikesekiirgust. Samas saab hakkama ka poolvarjus. Suhteliselt hästi kasvab ka põhjapoolsel aknal. Triibuliste lehtedega taimed kaotavad hämaras kasvukohas oma triibud.

Kastmiskordade vahel tuleks mullal lasta kergelt kuivada. Taimega ei juhtu siis miskit halba, sest selle omapärased paksud juured talletavad vett. Väga pikki kuivaperioode tuleks siiski vältida. Suvel kasta rohkem, talvel vähem. Ei talu poti alusel seisvat vett. Pidevalt märjast mullast annavad tunnistust ka kolletuma kippuvad lehed. Talvel kasta siis, kui muld potis on kuiv.

Mõnikord hakkavad tups-rohtliilia leheotsad kuivama. Need võib kääridega julgelt ära lõigata. Kuigi taim talub hästi ka kuiva õhku, muutuvad liiga kuivas ruumis (eriti kui taim asub küttekeha läheduses) leheotsad pruuniks. Aitab, kui taime aeg-ajalt piserdada.

Taim lepib tavalise toatemperatuuriga, olles ka keskkütte suhtes leplik. Ainult talvel ei tohiks see väga kõrge olla, sobiv on 15–18 kraadi, muidu jääb taim nõrgaks.

Kevadel istutage ümber

Taim istutada ümber igal kevadel. Kasutada 10–12sentimeetrise läbimõõduga potte, kuid väga lopsakate taimede korral võivad need olla ka suuremad. Muld olgu toiteainerikas, võtta üks osa mättamulda ja teine osa lehemulda, millele segada juurde veidi liiva.

Rohtliilia ei ole kuigi pikaealine taim ja vajaks iga paari-kolme aasta tagant uuendamist. Uuendada saab ka puhma jagamise teel. Paljundamiseks kasutada tütartaimi, sobivam aeg selleks on kevad. Esialgu istutada eraldatud tütartaim 6–7sentimeetrise läbimõõduga potti liivasegusemasse mulda ja juurdunud taim juba suuremasse potti ja rammusemasse mulda. Kevadsuvisel kasvuperioodil väetada taimi paar korda kuus toalilledele mõeldud väetissegudega. Talvel mitte väetada. Väga hästi kasvab tups-rohtliilia ka hüdrokultuuris.

Suveks võib taime õue viia, kuid kaitsta seal taime ereda päikese ja tugeva tuule eest.