Vabadussõjaaegne 2. suurtükiväepolgu rinnamärk number 33

kõik pildil, ostad seda, mida näed

 # 71

2. suurtükiväepolgu rinnamärk

Vabadussõja lõpus koosnes Eesti suurtükivägi 1., 2. ja 3. suurtükiväe polgust, 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjon, 2. kindluse raskesuurtükiväe divisjon ja 3. kindluse raskesuurtükiväe divisjonist ja Kahurväe tagavaradivisjonist. 1920. aastaks suurtükiväe polgud formeeriti vastavalt 1. suurtükiväe divisjon, 2. suurtükiväe divisjon ja 3. suurtükiväe divisjoniks. 1. juuniks 1920. aastaks liideti Kindluse raskesuurtükiväe divisjonid, Kindluse suurtükiväe divisjoniks, mis aga 9. novembril 1920. aastal likvideeriti ja jagati kolme kindluse grupina suurtükiväe divisjonide vahel.

1. juunist 1921 muudeti nii 1. kui 2. suurtükiväepolgu koosseise. Vastavalt sellele pidi polgus olema kaks kerget suurtükipatareid (igas neli suurtükki), üks kerge haubitsapatarei nelja suurtükiga, üks raskehaubitsapatarei kahe suurtükiga ja üks kindlusesuurtükiväe grupp suurtükiväepolgu koosseisulise üksusena.

1922. aastal toimus Vabariigi Valitsuse 1921. aasta 3. novembri "Seadluse muudatuste kohta kaitseväe organisatsioonis ja terminoloogias" alusel Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate maa- ja mereväe sõjaväeosade nimetustega (roodud – kompaniideks ja polgud rügementideks.

15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.

1. augustil 1925. aastal loodi uus organisatsioon, kus suurtükivägi jagunes suurtükiväegruppideks: 1. diviisil oli 1. suurtükiväegrupp ja 2. suurtükiväegrupp; 2. diviisil 3. suurtükiväegrupp ja 4. suurtükiväegrupp ja 3. diviisil 5. suurtükiväegrupp.