Üks Solženitsõni olulisemaid romaane “Vähktõvekorpus” (1968) ei saanud avaldamisluba, sest kirjanik ei nõustunud kõrvaldama sellest Nõukogude-vastaseid märkusi. Seda enam leidis raamat tunnustust piiri taga.

-

Romaan põhineb autori enda kogemusel sellest, kui tal Taškendi haiglas Stalini surma järgsel ajal vähki raviti. Hiljem on arvatud, et pikaealisel kirjamehel pahaloomulist kasvajat siiski ei olnud. Autobiograafiliste sugemetega raamatu peategelane Oleg Kostoglotov määratakse hospitali samuti Gulagist.

-

Haiglaelu lootusetusele lisab veelgi ängi elu väljaspool selle müüre. Raamatu pealkiri on haige totalitaarriigi metafoor. Vähktõbi ei ole haaranud oma kombitsate vahele üksnes patsiente, vaid kogu ühiskonna. Nõnda proovivadki patsiendid oma elu eest jõudumööda võidelda. Romaanis on nii lootust kui ka lootusetust, leppimist kui ka leppimatust. Vähihaigla on kui suure kodumaa mikromudel, kus lokkab onupojapoliitika, korruptsioon, hoolimatus ja bürokraatia. Surmatoova haigusega silmitsi seismine paneb inimesed filosofeerima elu ja surma, tõe ja õiguse üle.