7. märtsil 1912 oli isa Mario raske gripi tõttu voodis.

Oma väikese toa eraldatuses palvetas ja mediteeris ta.

Vasakul seinal rippus suur pilt Jeesusest agoonias. See oli hinnaline mälestusese esimeselt missalt, kingitus isa Domenicolt.

Ta oli maali mitu korda vaadanud, kuid miski erakordne polnud ta südant puudutanud. Sel hommikul aga – oli ju kuu esimene neljapäev! – tundis ta kummalist tõmmet seda vaadata.

Peenemalt ja õrnalt hakkas ta mediteerima Jeesuse kannatuste üle, viimaste valude üle, mida ta oli oma sureliku agoonia ajal Ketsemani aias kannatanud.

Järgides mõttevoolu, mis oli talle askeetlike autorite uurimisel tuttavaks saanud, süvenes ta Jeesuse piinavatesse kannatustesse, kelle apostlid olid hüljanud ja Juudas reetnud.

Reeturi suudlus, mida halvad kristlased ja ka tema lemmikud sajandite jooksul kordasid, tabas teda.

Ta nägi end ka nende seas, kes olid surevale Jeesusele piinavat valu põhjustanud. Ta mõistis piinavat võimalust Jumalikku Meistrit uuesti reeta, kui ta poleks Temaga sügavat lähedust arendanud.

Ketsemani aiale mõtlemine raputas teda. See pani ta nutma.

Sellest intensiivsest emotsioonist ja pisaratest tärkasid uued eesmärgid. Kõigest sellest sündis inspiratsioon.

12. märtsil, niipea kui ta sai Tabernaakli ees kummardada, võttis ta voldiku ja pani paari reaga kirja tunded, mida ta 7. kuupäeval oli kogenud. Ta pani kirja saadud inspiratsiooni. Ta tegi otsuse, mis justkui seeme sisaldas tulevast preestritööd.

Tsiteerime tõeliselt ajaloolist lehekülge:

"Viimastel päevadel olen olnud tunnete vangis; tunnen oma südames tohutut vajadust armastada Issandat ja teha Temale hüvitist. Mõte, et ilmikud armastavad Jeesust rohkem kui mind, preestrit, teeb mulle suurt valu, sest ma usun, et preestrid peaksid armastama Issandat rohkem kui teisi, sest nad on saanud ja saavad jätkuvalt Jumalalt suuremaid armu."

Ja tihti mõtlen ma suurele väärikusele, millega mind on õnnistatud, ja oma äärmisele viletsusele ning ilus väljend pääseb iseenesest mu huulilt: „Kes sa oled, preester? Mitte midagi ja kõik.“ Kui tänulik peaksin ma siis Issandale sellise õnnistuse eest olema! Kogu mu elu peaks olema pidev armastuse tuksumine Jumala vastu, lakkamatu tänulaul.

Mu Jumal, kui pikameelsus, kannatlikkus ja halastus Sa oled! Ma ei suuda mõelda oma igapäevaelust ilma, et ma ei tunneks Sinu vastu elavat kurbust ja kaastunnet. Püha Missat peeti peaaegu ilma pühendumiseta, ametit peeti üsna halvasti, minu teenistustööd tehti halvasti või hoolimatult! Kui mitu korda ma lähen Püha Tabernaakli eest läbi ega mäleta Jeesust, kes on seal, elus, tõeline, tõeline; ma veedan terveid päevi ilma Issandale mõtlemata. Kas on võimalik, et see on preestri elu? Kas on võimalik, et preestri süda armastab Sind nii vähe, oo Issand? Jah, jah, see on võimalik; ja see preester olen mina.

Õnnistatud Jeesus, halasta minu peale. Ma saan nüüd aru sinu sõnadest: „Halvad kristlased pöörduvad mu ihu vastu, aga need, kes on pühitsetud minule, haavavad otse mu südant!“ Kui palju pean ma siis oma külmuse, tundetuse ja ükskõiksuse läbi sinu kõigepühamale südamele kannatusi tegema!

Ja siis kavatsen ma õpetada teisi, julgustada neid, kes on end minu juhendamise alla seadnud, Sind armastama, näidata neile teed, kuidas Sulle meeldida; aga ma jään selles seisma. Ja kas ma pole ehk silmakirjatseja, kes näitab, mida ma ei tunne ja mida ma nii tihti ei taha tunda?

Õnnistatud Jeesus, ma kordan Sulle: halasta minu peale. Ma tänan Sind, et oled juba pikka aega minu südamega pidevalt rääkinud. Sa oled mulle näidanud, et mul on vaja elada Sinu Südamega ühtsemalt armastuse ja ohverdusega. Aga anna mulle oma püha abi, sest üksi ei suuda ma midagi teha. Anna, et ma tunneksin kõige elavamat kurbust nii paljude preestrite pideva tänamatuse pärast Sinu vastu ja et ma tunneksin alati veelgi tulihingelisemat janu kannatada, et seda parandada ja mingil moel leevendada sügavat valu, mida nad Sinu Pühimale Südamele põhjustavad.

Ma luban sulle ka, et püüan panna teisi kannatama... armastama ja panna teisi armastama, parandada ja panna teisi parandama...

Me seisame tulevase preestritöö ees, juba aimatuna, ebamääraselt aimatuna. Puu ei ole seeme, aga iga puu tuleb seemnest.

Sel märtsil elas isa Mario Jeesuse aias vaatlemise intensiivsete emotsioonide all. Ta mõtles tihti, kas see on tema unistus, illusioon või nõrk idee mõelda Töö alustamisest, mis vastaks piinava Jeesuse soovidele, mis pakuks tema südamele hüvitist, mis aitaks preestreid pühaduse suures ülesandes.

Küsimusele polnud siis vastust. Ebakindlus, segadus, ebapiisavus ja häbelikkus mässisid teda nagu udukardin.

Ühte ta teadis: et 7. märtsi „mõte“ oli arm, mis hoidis teda leigusest ja ühendas teda veelgi tihedamalt Jumalaga. Ta organiseeris küll Töö, aga mõtles: „Miks peaksin just mina? Miks Ta valis just minu?“ Ta oli segaduses ja oma alandlikkuses ei leidnud muud vastust kui mõelda Issanda väele, kes inspireerib Kirikus tegusid, kasutades kõige tavalisemaid, ebapiisavamaid vahendeid... Jumal valis kõige põlastusväärsemad asjad...

Ta peaks pühenduma pattude parandamise tööle. Nüüd mõistis ta, kuidas Issand oli ta ette valmistanud ja suunanud, pannes teda oma lühikese pastoraalse kogemuse jooksul teatud "juhtumitega" kokku puutuma. Nüüd mõistis ta, kuidas ta peaks nägema inimlikku poolt, puudusi inimestes, keda Issand kõige rohkem armastas. Ta peaks kasvama pühas kartuses, seadma endale eesmärgiks üha pühama elu ning seejärel palvetama ja patte parandama.