Vigala kandiga seostub kõigil Mihkel Aitsami nimi. Rahva suus võib ta paisuda isegi müütiliseks tegelaseks, kes on olnud korraga kuulus aidalukkude meister, mässaja, talupoeg, ajakirjanik ja kirjanik, televiisoriehitaja, õpetaja, loodusmees, kodu-uurija ja palju muudki. Eriti palju jõudis ta 1905. aastal. Tegelikult on ühe nime taga 10 mehe teod ja selline järjepidevus anda suguvõsas põlvest põlve isa nimi vanemale pojale on Eesti oludes haruldane. Vigalast pärit ajakirjanik ja toimetaja Viio Aitsam on kirja pannud oma suguvõsa loo, kus on järjest olnud vähemalt 10 Mihkel Aitsamit. Lisaks Mihklitele on teos pühendatud ka Vigalale, mis on Läänemaal alati olnud ärksameelne kant. Autor tugineb oma pere varasemate koduloo-uurijate kogutud haruldasele materjalile, vanadele ajaleheartiklitele ja arhiivimaterjalidele. Ta tutvustab põhjalikult olustikku, kus Mihklid elasid ja seda alates 18. sajandist. Saame teada, milline oli vanasti Vigala kandi loodus, kuidas paiknesid külad ja kus asusid kõrtsid, millised olid talupoegade koormised ja kirikumaksud, milliseid eesnimesid on Eestis ja Vigalas pandud ja kuidas Vigala rahvas sai 1834. aastal perekonnanimed. Aitsamite loo kõrval kulgeb Vigala mõisaomanike von Uexküllide lugu. Vigala talurahvaseadus (1789) on eeskujuks olnud Eestimaa talurahvaseadusele ja 19. sajandilgi oli Vigalas järjest mitu edumeelset mõisnikku. Arendati põllumajandust, ehitati uhkeid hooneid ja rajati kaunis park, edendati haridust. 19. sajandi lõpus hakkab rent aga taludel üle jõu käima ja see lõi pinnase 1905. a sündmusteks, mida raamat samuti põhjalikult käsitleb. Hilisemast ajaloost saab ülevaate seltsitegevuse arengust Vigalas, ametikooli asutamisest jpm. Lühidalt on tutvustatud ka Vigalast pärit üle Eesti tuntud tegelasi nagu M. J. Eisen jt. Raamatu lõpetab kahekõne Mihkel Aitsamiga, kes on sündinud 1968. aastal.