Normaalses korras raamatud.

Pärast kauba kättesaamist vabasta ka deposiit.

Viies aastaaeg

See on manner, mis pole rahulik isegi heal päeval. Selle nimi on kibedalt paradoksaalne – Rahu. Selle inimesed elavad pidevas katastroofivalmiduses. On siiski miski, mida nad kardavad rohkem kui aastatepikkust vulkaanitalve – orogeene, kes suudavad kasutada maad relvana.

Peaaegu üheaegselt toimub kaks kohutavat sündmust.

Vaikses asulas õpetajana töötav Essun avastab koju tulles, et tema abikaasa on surnuks peksnud nende pisipoja ja röövinud tütre.

Võimas kättemaksuhimuline orogeen rebib kaheks terve Rahu kontinendi. Hiiglaslikust kraatrist õhku paiskuvad tuhapilved katavad taeva ja saabuv viies aastaaeg võib kesta kümneid aastaid. Sadu. Või koguni tuhandeid.

Essun on sunnitud vaatama tagasi oma minevikku. Kusjuures maailma lõpp teda ei heiduta. Kui vaja, on Essun valmis isakese Maa ise lõhki rebima, et oma tütart veel elavana näha. Ta asub teele.

„Viies aastaaeg“ pärjati 2016. aastal maineka Hugo auhinnaga. Tegu on „Lõhutud Maa“ triloogia esimese raamatuga.

Obeliskivärav

Aastaaeg muutub aina süngemaks, tsivilisatsioon ähvardab hääbuda külma öhe. Alabaster Kümnesõrmuseline − maailma hävitaja, hullumeelne, päästja, geenius – on leidnud Essuni maaalusest linnast. Essun – kunagi Damaya, kunagi Süeniit, linnade tapja – on nüüd päästja, kes peab vaatama kaugemale isiklikust valust. Tema mentor on suremas ja jätab talle hiiglasliku ülesande. Kaugel neist eemal avastab Nassun oma kasvava väe piire ja isaarmastuse piiratust. Ka Schaff a on tagasi ja seisab ootamatute valikute ees. Kas armastus võib lunastada vanad vead?

Obeliskid hakkavad koonduma. Iidne sanzi rass tõstab uuesti pead. Kivisööjad näivad olevat kõikjal. Sõda tundub vältimatu, vajalik. Ja ometi on veel lootust, väike säde paksu tuha ja pilvise taeva all.