Wimbergi kulinaarne poeesia räägib toidust, mille valmistamiseks retsepte kokaraamatutest ei otsita. Nende roogade valmistusõpetused on pähe kulunud ja igal suguvõsal omad. Kokaraamatutesse jõudes muutuvad need kuidagi keerulisteks, tühja-tähjaga ülekoormatuteks. Nagu oleks vaja basiilikulehekesega varjata asjaolu, et eesti köök on elutervelt ja hunnitult talupoeglik. Ööbikukeelte peal ei edenda eesti asja! Söök peab olema selline, et sööd kõhu korralikult täis ja heidad leiba luusse laskma. Ja seda peab jätkuma kauaks: suppi nädalaks ja sousti vähemalt järgmise päeva pärastlõunani. Kellel see aeg on kogu aeg pliidi ees toimetada.

Luulendatud toiduelamusi täiendavad Wimbergi ema ja vanaema toiduretseptid, Juss Piho illustratsioonid ja järelsõna, mille kirjutas Karl Martin Sinijärv.

„Eesti köökk“ on kuldaväärt kingitus eestikeelsele ja -meelsele kodukokkajale ja tema häädele sõpradele-tuttavatele.