Kaardi seisukord vaadeldav piltidel.

Venemaa oli 1917. aasta oktoobris kokku varisemas. Sõda koos riigi arvukate sisemiste pingetega kulmineerus kodusõja ja Venemaa lahkumisega suuremast sõjast. See lõi idas nii võimalusi kui ka väljakutseid Saksa ja Austria-Ungari suurriikidele. Kuigi tsaari-Venemaa lüüasaamine oli keskvõimudele õnnistus, hõlmas idas tohutuid territooriume, mis neil tuli Venemaa alistumisest täieliku kasu saamiseks vallutada. Seetõttu viis Saksa armee läbi mitmeid operatsioone, mille eesmärk oli seada endale soodne positsioon.

Operatsioon Albion oli Saksamaa 1917. aasta maa- ja mereväeoperatsioon Lääne-Eesti saarestiku okupeerimiseks. Operatsiooni eesmärk oli vallutada kolm Eesti ranniku lähedal asuvat saart: Hiiumaa, Muhu ja Saaremaa. Nende saarte hoidmine avaks merelise sissetungi tee Petrogradi ja võib-olla isegi kogu Eestisse merelt. 20 lahingulaevast ja ristlejast koosnev laevastik koos tugilaevadega seilas piirkonda, et valmistuda kindral Ludwig von Estoffi 42. jalaväediviisi maabumiseks. Vene 107. jalaväediviis hoidis saari enda käes. Selle väed olid end imetlusväärselt kindlustanud, kuid deserteerumised nõudsid diviisile ränka mõju.

Sakslased saatsid enne sissetungi Venemaa rannikupatareisid tsepeliinidega pommitama. Üks edukas tsepeliinrünnak hävitas padrunisalve ja tappis 107 venelast. Enne kui sakslased said dessantrünnaku alustada, pidi Saksa merevägi saarte ümbritsevad veed miinidest puhastama. Ilm segas seda protsessi oluliselt. Kuid sakslased alustasid rünnakut ikkagi, sest kartsid, et iga pikaajaline viivitus hukutab operatsiooni.

12. oktoobril 1917 lähenesid Saksa lahingulaevad Saaremaale, mis oli kolmest saarest suurim, et toetada Tagga lahes toimuvat maabumist. Kaks lahingulaeva tabasid miine, kuid laevastik suutis kaldapatareid edukalt vaigistada. Saksa väed kahlasid kaldale kerge vastupanu vastu. Sakslased tungisid sügavale sisemaale. Saarel olnud venelased pidasid viivitusoperatsiooni ja ootasid ärevalt abivägesid.

Saksa jalgrattavägede brigaad vallutas peagi Muhu saarele viiva teetammi. See lõikas Saaremaal olevad venelased ära. Vene hävitajad üritasid Saksa laevastikku rünnata ja täiendavaid miine paigutada, kuid need katsed olid suures osas edutud. Taganevad Vene väed, paljud koos peredega, üritasid saarelt lahkuda, kuid Saksa jalgrattaväed ajasid nad tagasi. Lõpuks sai sakslastel laskemoon otsa ja nad taandusid. Sel hetkel jõudsid mõned venelased üle teetammi ohutusse kohta. Põgenenud venelased jooksid abivägede otsa ja nakatasid neid oma paanikaga. Ka paljud abiväed põgenesid.

Operatsioon jätkus 20. oktoobrini. Selleks ajaks oli Venemaa vastupanu varisenud. Venelased ei suutnud lihtsalt distsiplineeritumate ja enesekindlamate sakslaste vastu seista. Kuigi võitlus jätkus, oli mõlemale poolele selge, et sakslased väljuvad võitjatena. Sakslased kannatasid umbes 400 inimohvrit. Kuigi Venemaa kaotusi on raske täpselt hinnata, olid nende kaotused jahmatavad, sest algse garnisoni koosseis oli 24 000 meest. Enamik saarestiku garnisoni vägedest kas tapeti, langes vangi või jäi kadunuks, kuigi väike osa põgenes mandrile.

Esimese maailmasõja lõpp idas oli kaootiline segadus konkureerivatest huvidest, iseseisvusliikumistest ja meeleheitlikest riskidest. Riigid püüdsid säilitada seda, mis neil oli, ja ehk ka vastastelt kasulikku territooriumi ära võtta.

Kuigi läänes sõda 1918. aasta lõpus soikus, jätkusid lahingud idas veel mitu aastat, kuigi Venemaa jaoks lõppes Suur sõda ametlikult Brest-Litovski rahulepingu allkirjastamisega 3. märtsil 1918. Lahingud jätkusid vahelduva eduga veel mitu aastat. Esinesid territoriaalsed vaidlused, mis aitasid luua pinnase Teise maailmasõja puhkemiseks.