Tõtt, tõtt, ainult tõtt, ütles üks kuulus mees, kelle nime ma ei mäleta, ning pioneeri ausõna, et meie keegi ei osanud ajalehe korrespondendi poolt arvatagi üleskargamist ning Kiilikesele appi jooksmist. Sest Kiilikesel ei olnud häda midagi, kuna jalad ulatusid põhja, ja vastavalt draamakunsti reeglitele oleks ta mõni minut hiljem nagunii vette hüpanud, olles selleks otstarbeks hundikostüümi alla aegsasti varunud villase pesu ja Obukaku venna kummiülikonna. Kui me milleski süüdi oleme, siis ainult selles, et jääauk sai liiga suur raiutud, võimaldades appirutanud seltsimees korrespondendil päästetööde käigus samuti vette kukkuda.