Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".

Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...