Union-Werke A.G. Radebeul-Dresden tootekataloog Eesi esindaja AG "Phönix", Reval templiga

Seisukord: heas korras vana trükis, lehed nööriga kinni köidetud, üksikud lehed keskelt lahti, esi-ja tagakaanel ettevõtte Eesti esindaja AG "Phönix" Tallinnas tempel
Lehekülgi: 40
Mõõdud: 160 x 122 mm
Ilmumisaeg: XX sajandi algus
Keel: saksakeelne
Väljaandja: Union-Werke AG

Union-Werke AG lugu

Tänase Radebeuli algses rajoonis asunud endised liidutehased olid kuni Teise maailmasõjani Saksimaa pakendi- ja reklaammaterjalide tööstuse üks olulisemaid ettevõtteid.

1887. aastal asutati Dresdeni piiril Radebeuli vabrikurajoonis aadressil Meißner Straße 1–15 “metallist plakativabrik ja rahapaja Saupe & Busch” , mis kasvas kuni sajandivahetuseni pidevalt pakenditootjana. 1890. aastal sai tehas oma raudteeühenduse Radebeul Osti raudteejaamast . 1898. aastal laienes tootevalik lisaks metallist reljeefsetele plakatitele ja reklaamtahvlitele ka metallpakenditele . Tööjõud kasvas 60 töötajalt 1895. aastal üle 300 töötajani 1905. aastal.

Aastal 1907, pärast kirjanik Gertrud Buschi isa omaniku Richard Buschi (1864–1944) pankrotti läks ettevõte äsja sel eesmärgil asutatud Union-Werke GmbH Metallplakate- und Blechemballagen-Fabrikusse . 1913. aastaks oli Union-Werke kasvanud üle 1000 töötaja, mis teeb sellest piirkonna suuruselt teise tööandja. 28. novembril 1917 muudeti õiguslik vorm alates 1. oktoobrist 1917 aktsiaseltsist aktsiaseltsiks . Ettevõtte tegevusalaks oli “metallitrükis, email- ja pressmaterjalist reklaamplakatite ja siltide, plekkpurkide ja metallmasstoodete ning lihtsa ja kunstilise kujundusega majapidamistarvete ja tarbeesemete tootmine”.

20. sajandi esimese poole tootmisprogramm koosnes muuhulgas kosmeetika- ja farmaatsiatoodete ning kondiitri- ja tubakatoodete plekkpakenditest, siltidest (sealhulgas liiklus- ja tänavasildid) ning plakatitest ja reklaamtahvlitest. üle 35 õlletehase üle kogu Saksamaa. Töötajate arv kõikus 1920. ja 1930. aastatel sõltuvalt tellimuste olukorrast 400 ja 800 töötaja vahel.

Hoonestatud tegevusala oli hektari ringis. Union-Werke hõivas peaaegu täielikult väikese osa Radebeulist, mis asub föderaalsest maanteest ida pool. Kuna 1938. aastal oleks Reichsautobahni rajamisega ettevõtte ruumid ülejäänud Radebeulist eraldatud , otsustati ühendatud äripindade piirkonda luua sillalahendus. Ettevõtte järgi Unionbrücke nime kandev hoone ehitati aastatel 1997–2000 kiirtee laiendamise raames ümber.

Teise maailmasõja ajal hoidis IA Schmalbach Blechwarenwerke AG Braunschweigi filiaal Sächsische Blechwarenfabrik Radebeul sellel alal "Radebeuli sunnitöölaagrit , Meißner Straße nr 3" , mis koosnes "1 kasarmust". , mille hõivasid 60 ukrainlast ja 3 poolatarlast , keda kasutati sunnitöölistena .

Pärast 1945. aastat ettevõte võõrandati, suures osas demonteeriti ja seejärel jätkati riigiettevõttena Union-Emballagen- und Emaillierwerk kuni 1950. aastate keskpaigani, kuni 1972. aastani nimega Emailleguß Radebeul  või Tool Factory Radebeul . VEB Werkzeugfabrik Radebeul ühendati Schmalkaldeni tööriistakombainiga (kaubamärk Smalcalda). Alates 1948. aastast oli enamik ettevõtte hooneid teiste kasutuses või HO kaubandusorganisatsiooni ja Volkssolidaritäti laoruumidena . Alates 1990. aastast tuli ruumid osaliselt lammutada. Mõnda aega oli otse Meißner Straßel number 3 automüüja.

2008. aastal lasi uus kasutaja, autoesindus, tsehhi renoveerida 1927. aastast pärit teraskonstruktsiooniga ning eemaldati eelmiste ettevõtete paigaldused.