Olukorrast väljumiseks on üks tee, võtta olukord omaks, mõtestada, sõnastada olukord, tekitades nii uue olukorra, kus eelmine enam ei kehti. Siia juurde tekib küsimusi, nt kas avada õllepudel, see esimene, kas muuta reaalsust? Olukorda see ei muuda, üks õllepudel jääb ikka viimaseks, kas ühes olukorras pesitseb mitu olukorda.
Tühistades, omaks võttes, kuhu olen nüüd jõudnud. kas peaksin helistama ja rääkima viiulikontserdist, mitte helistama või rääkima millestki muust. Mida see muudab, reaalsust, enesetunnet, eimiskitki?
Mitu päeva järjest võib külmast väriseda, arvestamata ümbritsevat temperatuuri? Keha ei arvesta, ons see surm. Kas peaksin võtma, et maailm väriseb (surma olukorra korral).
Lõdiseda, mitte inkubeeruda, vabiseda, vappuda, kraadiklaasi kadumise korral mitteteadvusel olles.
Kas mittereaalsus on erinev, kui üks joob õlut ja teine veini? Reaalsuse erinevuse korral üks marihuaanat ja teine kohvi. Mitte-humaniseerumise korral üks kassikonservi ja teine porgandit. Kumb akt on mittehumaansem?
Tekib küsimusi päädes.
Kas Teil külmetavad vahel jalad? Kas Teie ema oli halb inimene? Kas Te tahaksite olla lillemüüja? Kas Te tahaksite vahel vigastada kedagi teist või iseennast? Kas Te arvate, et Teie isa oli halb inimene? Kas Te tahaksite hasartmängus võita või kaotada?
Tekib ju küsimusi?
Ma arvan, et Teil on tihtipeale olnud õigus.
Kas olukordade muutmise korral tuleb tühistada jäägitult, mõtestamisel jäägitult mõtestada, jne.
Miks või kas? Üks või sama?