Iga inimese kohta elab maakeral 200 miljonit putukat. Kõik kohad kubisevad putukatest – neid on metsas ja niidul, ojas ja pargis. Neid elab kuue tuhande meetri kõrgusel, sügavates koobastes, ristimisastjates, arvutites ja morsa ninasõõrmetes. Putukad on hoopis teistsuguse kehaehitusega kui inimesed – nende keha katab skelett, mis toimib kui turvis, ja neil võivad olla kõrvad põlvedel, silmad peenisel ja keel jalatalla all. Ehkki nende aju on seesamiseemne suurune, suudavad nad nägusid meeles pidada. Lisaks on putukatel meeletu paljunemis- ja kohanemisvõime. Aga kuigi putukaid on palju, kahaneb nende arv drastiliselt. Kui inimeste arv maakeral on viimase neljakümne aastaga kahekordistunud, siis putukate hulk on samal ajal poole võrra kahanenud. Ilma putukateta saavad inimesed ja loomad hukka. Putukad muudavad närbunud taimed, sõnniku ja surnud loomad viljakaks mullaks. Nad tolmeldavad lilli ja on teiste loomade toit. Nad on hammasrattad, mis panevad maailma pöörlema.

 

 

Anne Sverdrup-Thygeson (snd 1966) on bioloog, töötab Norra Maaülikoolis ja on palju aastaid putukaid uurinud. Selles raamatus saab lugeda sellest, mis teda putukate juures vaimustab ja miks meil tuleks neid taibukaid olevusi paremini hoida.