Vikenti Veressajev, õige nimega Smidovitš, sündis 1867. aastal Tuulas arsti pojana. Pärast Tuula keskkooli lõpetamist astus ta varakult tärganud kirjanduslike huvide mõjul Peterburi ülikooli ajaloo-filosoofiateaduskonda, mille lõpetas 1888. aastal. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. 1894. aastal ülikooli lõpetanud, hakkas ta arstina praktiseerima, algul Tuulas, hiljem Peterburis. Ülikoolis õppimise ajal avaldas ta mitmeid novelle ja jutustusi vene intelligentsi maailmavaatelistest heitlustest, talurahva raskest olukorrast.
Laiemalt tuntuks sai Veressajev 1901. aastal avaldatud raamatuga «Arsti märkmed». Teos põhineb suurelt osalt autobiograafilisel materjalil ja käsitleb ausalt eetilisi ja professionaalseid probleeme, mis noore arsti ette kerkivad. Kirjutatud sajandivahetusel, ei ole teos oma huvitavust kaotanud tänapäevalgi ning leiab oma teravalt publitsistliku ainekäsitlusega ikka ja jälle lugejaid. Teose ümber tekkis juba ilmumisel terav poleemika, mis kestis pikemat aega, leides nii tuliseid poolt- kui ka ägedaid vastuväiteid.
Oma pikaajalises kirjanduslikus tegevuses (ta suri 1945. aastal) kirjutas Veressajev terve rea romaane, jutustusi, mälestusi, milles esineb ka huvitavaid tähelepanekuid Tartu ülikoolist möödunud sajandi 80. ja 90. aastatest. Peale nende on ta avaldanud kriitilis-filosoofilisi teoseid F. Dostojevskist, L. Tolstoist jt. Ta on tuntud ka antiikautorite tõlkijana. 1943. aastal määrati V. Veressajevile kirjandusliku tegevuse eest riiklik preemia.