Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid. 1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest. Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni. Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega.

Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: „John Bogle’i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega.“ Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.