Edgar Kask. Tee vaikusesse. Muraka soostik. 1977

Mõnus lugemine loodusõbrale, kes oskab ja tahab kuulda looduse hääli ja mõtteid.

Seisukord: heas korras vana raamat, kaanes pisut kulunud, esilehel eelmise omaniku nimi, mõnedel lehtedel harilikuga alla joonimisi
Formaat: pehmekaaneline
Lehekülgi: 64
Mõõdud: 165 x 212 mm
Ilmumisaasta: 1977
Keel: eestikeelne
Kirjastus: Eesti Raamat

Raamat on ilmunud 1977. aastal ja sinna on kirja pandud autori mõtisklused rabaelust Muraka soostikus. Need lühikesed lood on ühe mehe mõttekäigud loodusest, vaikusest, üksindusest ja harjumisest sellise vaikeluga. Paigas, kus teisi inimesi ei ole, on iga linnukegi üksinduse peletamiseks abiks ja loodus pakub omajagu seltsielu. Kuid räägib ka huntidest ja karudest, kotkastest, kes olid ohustatud liigina kirjas juba toona ning inimese mõtlematutest tegudest looduse vastu. Ning ka uuega kohanemisest ja et ühe lõpp toob alati kaasa väikese nukrusenoodi.

Koos petrooleumi kadumisega kadusid aga laualt ja seintelt pehmed varjud. Varem salapärasena tunduv kisti otsekui alasti. Kuid üks katmata asi ei olek kunagi nii ahvatlev, kui on seda aimatav. Hämarate varjudega on ju seotud nii palju kauneid mälestusi. Lk 14

Tee vaikusesse on armas ja väike raamatuke, mida sobib praegusel aastaajal, mil loodus on unefaasis, lugeda väga hästi. Kuid väga õige oleks seda raamatut lugeda ka enne rabasse minekut. Raamatus on palju loodus- ja meeleolufotosid ning tekst on armsalt lüüriline.

Olin sellisest päikeseloojangust unistanud aastaid. Värvide sädelust vaadates kadus väsimus ja selg vastu rabamändi, vahtisime taevast ning hämarduvat raba selle all. Oli see tasu raskete päevateekondade eest? Teadsin, et selliseid päikeseloojanguid on olemas, uskusin seda ja nüüd oli ta käes! Võtsin ta kaasa ja panin teiste omataoliste juurde. Harulduse haruldaste sekka. Teadmisega, et täpselt sellisena ei kordu ta enam kunagi, sest järgmine kord ei ole me enam need, kes oleme täna. Lk 59

Fotod raamatus on samuti Edgar Kase looming.