Esimest korda neljakümne aasta jooksul määrati Goncourt'i preemia naisele. Nagu kõigis selle kogu jutustustes, nii kujutab autor ka "Avignoni armastajates" elu sõjakeerisesse kistud Prantsusmaal, lihtsaid siiraid inimesi vastupanuliikumise ridades, kes võitluse käigus ei taipagi oma kangelaslikkust. Niisugune on ka masinakirjutaja Juliette Noël, tagasihoidlik, rahulik ja täpne, rikka sisemaailmaga. Vähehaaval astunud vastupanuliikumisse, leidis ta end sellest peagi täielikult hõlmatuna. Võitlusest osavõtjaile tuli iga päev teatavaks teha märgusõnad, areteerimised, uudised Saksamaale saadetud "vahetusest", gestapo läbiotsimised, levitada põrandaalust kirjandust, hankida relvi ja sõlmida sidemeid. Maa süda tuksus ja Juliette aitas pumbata verd tema soontesse. Juliette'il on omad unistused armastusest, kodust ia õnnest, kuid aeg ei ole kõigeks selleks praegu kohane, need tuleb edasi lükata, sest tõuseb rahvusrinne, elav, verdtilkuv, haavatud Maginot' liin, mida tuleb päev-päevalt tugevdada. "Avignoni armastajad" on kirjutatud põrandaalustes tingimustes. Sellest siis ka see sügavus, tõepärasus ja veenvus, mis koos südamliku lüürikaga on selle teose teiste hulgast esile nihutanud.