Käesolev raamat seob kokku senised uurimused ja värske arhiivitöö, et luua võimalikult avar ettekujutus Carl Sigismund Waltherist kui 19. sajandi Tallinna ühest keskseimast kunstnikust. Dresdenist pärit Walther saabus Eestimaale aastal 1809. Temast kujunes balti biidermeieri ajastu tähtsaim maalikunstnik Tallinnas, kes õpetas Toomkoolis joonistamist, oli aktiivne linna seltsi- ja klubielus ning töötas väga mitmetes žanrites, maalides nii portreid, olustikupilte kui ka altarimaale kirikutesse üle Eesti.

Waltherist kirjutades on lisaks kunstniku elule ja biidermeierlikule pildikeelele luubi all kogu Tallinna kultuuri- ja hariduselu uusaja algul. Kunstniku isiku ja loomingu kaudu, nii otseselt kui ka kaudselt tema „elutuppa“ vaadates, avaneb mitu Eestimaa kultuurielu varaste aastakümnete võtmeteemat: kooli- ja haridusmaastik, Tallinna saksa teater, kunstniku staatus tollases ühiskonnas, pere- ja sõpruskondlikud sidemed, seltsielu kujunemine.

Carl Sigismund Waltheri (1783–1866) mahuka monograafiaga avab Eesti Kunstimuuseum uue väljaannete sarja. Monograafiliste uurimuste vormis tutvustatakse vanemas Eesti kunstis olulisi loojaid, kelle pärand aitab mõista visuaalse mõtlemise arengut ning selle põimumist oma aja ühiskondlike olude ning kunstniku elusaatusega.