Christie Watson on kakskümmend aastat töötanud Inglismaa haiglates õena. Autobiograafiline raamat, milles ta juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi, on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.

Autor viib lugeja kaasa inimelu kõige kriitilisematesse hetkedesse. Siin saab tihti määravaks see, millest moodsas meditsiinis pahatihti puudu jääb: haige tervenemiseks on kõrgtehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride kõrval eluliselt oluline ka inimlik empaatia – südame hääl ja hoolivuse keel.

Praegusel ajajärgul, kui ühiskonda on värskelt raputanud koroona- pandeemia, on õdedest ja teistest meditsiinitöötajatest saanud sõna otseses mõttes oma eluga riskivad meie aja kangelased. Just nüüd kaaluvad paljud noored, kas neile sobiks õe õilis, kuid samas väga nõudlik eriala. See südamlik raamat julgustab nii tulevasi meditsiiniõppureid kui ka kõiki meid – potentsiaalseid patsiente – ulatama sagedamini toetavat kätt abivajajale ning mõistma paremini tööd, mida teevad tänapäeval õed.

„See raamat pani mu nutma. Sundis mõtlema. Ajas naerma. Innustas mind hindama üht kõige alahinnatumat ametit kõrgemalt kui eales varem.” – Adam Kay, raamatu „See teeb haiget” autor

Krista Kaer soovitab:

"Christie Watson on Costa preemia võitnud inglise kirjanik, kes on enne kirjutama asumist töötanud 20 aastat eri haiglates õena. Mälestuste põhjal sellest ajast on ta kirjutanud raamatu „Hoolivuse keel“, mille kohta on ka öeldud, et tänapäeval, kui igaüks kirjutab mälestusi, annab Christie raamat tagasi usu sellesse žanrisse. Tundub, et praegu on just õige aeg selle raamatu lugemiseks ja tõdemiseks, et õest, kes istub su voodi kõrval, tema vaiksest hoolivusest võib sageli oleneda see, kas sealt voodist tõused."