Kes lääneliku mõttemaailmaga vähegi kokku on puutunud, on ilmselt tuttav sellele iseloomuliku sooritusvajadusega. Keskendume aina järgmistele ja järgmistele saavutustele, peatumata vahepealsete edusammude mõtestamiseks. See võib loodetava õnne aga sootuks kättesaamatuks muuta ning panna õlgadele asjatu koorma: pidades silmas vaid eesmärke, tekitame iseenda ja ideaalide vahele ületamatu kuristiku. Selles kuristikus kisume alla oma enesekindlust ja arengut.

Kuidas siis teha nii, et õnnest ei saaks taak? Mõtlemisstrateeg Dan Sullivani ja psühholoog Benjamin Hardy raamat „Kuristik ja kasu“ näitab, et mõtteviis annab meid ümbritsevale raami. Võti on võrrelda enda praegust eluhetke õige punktiga, teisisõnu mitte vaadata kramplikult edasi kauge, saavutamatuna tunduva ideaali suunas, vaid pigem tagasi, et märgata ja väärtustada väikeseid võite ning poolel teel tehtud samme. Kinni tuleks haarata kasust, sellest, mis on juba olemas. Positiivsus õpetab tänutunnet ja aukartust, annab ebaõnnestumistele tähenduse, sunnib vaatama sissepoole, et iseenda kallal pidevalt tööd teha ja aina õnnelikumana edasi liikuda.

See on mõõduvõtt ainult iseendaga, autasuks kas kuristik või kasu. Tee oma esimesed sammud ja näed, kui kaugele jõuad.