Metsikult naljakas ja kohati väga liigutavas autobiograafias räägib Dolly Alderton oma eluloo kuni kõige hirmutavama – kolmekümnenda – sünnipäevani.

 

Ajakirjanik ja endine Sunday Timesi kolumnist kirjeldab värvikalt häid ja halbu kohtinguid, armumist päriselus ja virtuaalmaailmas, mahajätmist ja mahajäetuks osutumist, lähedaste lahkumist, eneseotsinguid kord terapeudi toel, kord tehes plaane teise riiki kolida, joomist ja ootamatut arusaamist, et sina pidutsed öösel baaris kohatud muheda vanamehega, samal ajal kui kõik sinu sõbrad magavad juba ammu kodus oma elukaaslase kaisus.

 

Rahvusvaheliseks menukiks saanud säravalt teravmeelne ja soe esikteos sisaldab isiklikke paljastusi, satiirilisi tähelepanekuid, retsepte, nimekirju ja e-kirju, mis tuletavad igas vanuses naistele meelde sama aja nende elus. „Kõik, mida ma tean armastusest” sarnaneb „Bridget Jonesi päevikuga”, kuid on päriselust võetud ja manab eredalt silme ette hirmutava ja lootusrikka ebakindluse, mis käib kaasas täiskasvanuks saamisega.