Kunagi varem pole olnud sellist aega nagu praegu, kui oleks tuntud suuremat uudishimu inimese päritolu ja saatuse vastu. Võib üsna julgesti öelda, et igasugune katse esitada „suurt pilti“ inimkonna päritolu, loomuse ja „erilisuse“ kohta toob kaasa vaidlusi ja nende tuumaks on küsimus, mida me nimetame oma identiteediks, nii isiklikult kui ka inimsoona tervikuna.

 

1906. aastal avaldas Ameerika humorist Mark Twain kuuekümneleheküljelise essee „What Is Man?“ (Mis on inimene?). See koosneb tüütust dialoogist ühe vanema mehe (kes usub, et inimene on kõigest masin) ja noore mehe vahel (kes ei usu konkreetselt midagi, kuid on veenmisele aldis). Essee ei kuulu tema parimate kirjatööde hulka. Näib, et hiljem on kirjanikud püüdnud sellest teemast otsekui katkust eemale hoida või räägitakse pigem sellest, mida tähendab olla meessoost, mitte mida tähendab olla inimene. Ma arvan, et kui Piiblis küsitakse: „Mis on inimene?“ (Ps 8:5), siis oodatakse hoopis sügavamat vastust. Psalmist pakkus oma vastuse välja juba kolm tuhat aastat tagasi: Jumal on loonud inimese selgesti määratletud eesmärgil — rakendama valitsusvõimu planeedil Maa ja (järelduvalt) kandma viimses plaanis osa tema jumaliku loomuse kirkusest.

 

Tänapäeval ei ole suur osa inimkonnast Piibliga nõus ja otsib alternatiivseid lahendusi. Selles raamatus me mõtestamegi inimest kosmoloogia, bioloogia ja psühholoogia kontekstis, siis aga tuleme tagasi Piibli konteksti ja avastame, et psalmist tabas siiski märki. Ärge laske teaduslikul jutul ennast heidutada. Ma kirjutan lugejasõbralikul ja sageli humoorikal viisil, arvestades, et kõik ei ole kõiges asjatundjad.