Torm oli raevutsenud kogu öö, nüüd aga tüündis see äkki ja tekkis surmavaikus... Haldor Bessason ärkas sellest vaikusest. Ta oli lamanud vajununa sügavasse ja unenägudeta unne. Ta ei maganud kunagi paremini kui siis, kui paha ilm möllas vana turbamaja ümber... Nüüd ta ärkas ja kuulatas imestusega pimeduses; - kas tõesti oli nii vaikseks jäänud?... Esimestel sekunditel ei võinud ta kuulda ühtki häält. Õhk oli natuke raske ja sumbunud väikses laepealses kambris. Oli kottpime ja ta ei võinud näha ühtki valgusekuma. Ta pööras enese teisele küljele ja kobas kätega pimeduses, mingist rahutusest äkki haaratud. Ta leidis sooja keha ümara õla ja käsivarre. Rahu ja julgeoleku tunne tuli talle jälle tagasi, ta ringutas ja ohkas mõnutundest.