«Olin hea ja lahke onku.»

Leningradis ülikooli lõpetanud ja pedagoogilises instituudis loenguid (pedagoogika ajalugu, ka psühholoogia ja eetika) pidanud Paul hindab end heaks psühholoogiks. «Saavutasin, et tüdrukut nähes vaatasin teda kohe eest ja tagant – sobib! Ja leidsin kohe võimaluse astuda temaga vestlusvahekorda. Ei mingit raskust. Muidugi, vahel nägin sellist asja ka, et uhh, kena on ta küll, aga ära, kurat, parem teda puutu.»

Tigeda naise äratundmiseks pole kogenud mehel vaja temaga pikalt õiendada – Pauli sõnul on iseloom naistele nagu näkku kirjutatud. «Kui märkasin tüdrukute kampa, läksin kohe juurde ja hakkasin iseloomustama: neiukene, teie olete väga kuri. Te, kuramus, ärge küll kavaleri omale võtke!» Paul eksis ses asjas harva ja hoidus õelatest isenditest.

Aga ükskord sai teaduslik uudishimu mõistusest jagu ja Paul mõtles, et proovib tigeda naise ka ära. «Kohe õelalt võeti mind vastu – et ärge segage! – või keerati nägu ära!»

Oma edu saladuseks peab Paul lahket iseloomu ja head jutusoont. Nii nagu noorema «kolleegi» Alex Lepajõe puhul, sattusid ka Paul Tuhkrut kord proovinud naised temast sõltuvusse. «Paljud tüdrukud, kes olid mul kujunenud n.-ö. põhilisteks, käisid ka pärast abiellumist külas ja uhkeldasid oma elukäiguga. Olin neile väga hea ja lahke onku, kelle poole nad alati tulid väga hea meelega!»

«Õnn, et mul lapsi ei ole.»

Pereelust on Paulil omapärane ettekujutus. Ta arvab, et paberil kinnitatud abielu pole tarvis: «On tõde, et kui mees pole väga laisk ega nüri, siis armastus igavesti ei kesta.» Kui kindralmajorist vend Ivan teda abielluma õhutas, andis Paul talle ninanipsu: kui talle kord Alma-Atast üks pikk kaunitar külla saabus, viis ta daami venna suvilasse. Kui vend huvi tundis, mis naine see niisugune on, teatas Paul, et tulevane abikaasa. «Mis juttu sa räägid?» ehmunud Ivan. «Sellise kaunitariga tahad abielluda? Mõtle, mis elu sellest tuleb – sarvi hakkad kandma!»

Rohkem kindralmajor venda nöökida ei tihanud. Heidutavaid abiellumisjutte meenutab täna vaid üks maal Pauli seinal – autoportree, mille jättis endast maha keegi kunstiliste kalduvustega baškiiritar. Too elas Pauli pool neli aastat ja tahtis samuti kangesti abielluda, aga rikkus kõik ära – sõitis venna pulma, kus jäi esmalt purju ja siis rasedaks. «No teate, ta mõjus minu peale huvitaval kombel nii negatiivselt, et pidasin veel kuu aega vastu, enne kui hüvasti jätsime. Muuseas, ta oli väga kena ja soliidne naine, kui ennast riidesse pani.»

Lapsi peaks Pauli meelest kasvatatama hoopis riiklikus farmis, kust nad alles täisealistena välja lastaks – nii jääks naisel rohkem aega mehe jaoks. «See on õnn, et mul lapsi ei ole. Minu tähelepanekud räägivad, et paljud kahetsevad vanas eas, et neil on poeg, tütar või isegi mitu. Sest tekivad sellised arusaamatused, mis viivad vanemad kiiresti hauda,» arutleb Paul mornilt.

Tegelikult, oli tema tutvuskonnas ka palju abielunaisi. «Väga meeldivalt veetsime aega! Nii et see seisukoht ja väide, et naine peab truu olema, ei pea paika – tähtis on, et vahele ei jääks, ja ongi kõik korras. Ei mingit pattu!»

«Ma ei karda ega värise.»

Oma raamatust hakkas Paul mõtlema 75aastaselt. «Vaatasin, et mul on juba küllalt raske komps turjal ja võiks sellest vabaneda.» Et teost välja anda, müüs ta Tallinna korteri ja investeeris kirjastamisse 162 000 krooni. Seejärel ilmus Kuressaarde sugulaste ukse taha ja elabki nüüd nende pool vaikses äärelinnatänavas. Tema käsutuses on tilluke tuba, kuhu naisi tuua ei kõlbavat. Pealegi tulevat inimesele vanemas eas mõistus pähe: «Ei taha enam olla niisugune mees, nagu olin. Ei kõlba. Arvasin: Paul, oled juba küllalt saanud, lepi sellega.»

Ent kui keegi mõtleb, et Eesti seksikangelane Paul Tuhkru on relva nurka visanud ja erru läinud, siis ta eksib: «Olen siiski ka tänapäeval mees, kes tahaks naistest lugu pidada. Üles ma ei ütle, kui midagi sobivat ette tuleb.» Praegu on Paulil aga raske neidudele ligineda, sest basseinis käies ja hiljem jalgrattaga kukkudes vigastas ta jalga, nii et lonkab nüüd väheke. «Ütlen ausalt, et Kuressaares ma pole ühtegi neidu tema kauniduses näinud. Olen siin ju täiesti võõras.»

Pealegi pole Saaremaa ikka päris see, mis Tallinn, naised olevat siin kogu aeg kitsid olnud – seda juba Pauli nooruses. «Olin ministeeriumi poolt Muhu keskkooli küpsuseksamitele esindajaks määratud. Elasin üksikus talus, ilmad olid ilusad, karastasin end kaevuveega. Siis kutsuti mind sauna ja mõtlesin, et kurat, nüüd ikka Saare naise naba näen! Aga keegi ei tulnud – no kaua sa ikka üksinda istud? Mõtlesin: kurat küll, jääbki Saare naise naba nägemata! Läksin välja, vaatasin – õues palkidel istub oma kuus naist reas nagu kanad õrrel! Kurat, mida nad mõtlesid?! Kas see on tõepoolest ainult jutt, et Saare naised ei karda mehi?»

Nii ongi Paul nüüd üksildane, sest ka raamatusse raiutud noorpõlvearmukesed pole pärast teose ilmumist teda üles otsinud. «Ja arvan, et see on hea ka. Sellepärast, et mõni tüdruk oli natukene pretensioonikas ja kui ta nüüd saaks raamatu kätte ja võib-olla leiaks ennastki sealt... Ma praegu ei karda ega värise.»

Raamat on väga heas seisukorras.

010-2