Järgnevates peatükkides, erinevalt paljudest seni ilmunud artiklitest ja muudest kirjutistest, sean oma eesmärgiks loetleda nimeliselt kõiki neid mehi, kes ei pidanud paljuks panna kaalule selle kõige kallima, mis igale inimesele on antud vaid üks kord – oma elu. Nad panid selle ohtu selleks, et võidelda oma tõekspidamiste eest.
Paljude toonaste vabadusvõitlejate omaksed ei tea siiani midagi täpsemat nende tegudest ja saatustest. Seepärast lugedes neid peatükke, kui te leiate sealt omale kalli inimese nime, siis saate ka mõningat teavet selle kohta, kus ta on olnud ja millega tegelenud. Nende ridadega tahan tõestada, et ligi 50 aastat levitatud propagandistlik kirjandus, kus neid mehi on tituleeritud küll bandiitideks, küll õilsate nõukogude inimeste mõrtsukateks jne. jne., on olnud väär ja on olnud juhitud kommunistliku partei ideoloogiast, kus nad oma vastaseid on alati püüdnud solvata, häbistada ja alandada iga hinna eest, kasutades seejuures sageli lausvalet.

Ülo Jõgi sündis Tallinnas 12. märtsil 1921, lõpetas Jakob Westholmi gümnaasiumi 1940 ja astus samal aastal Tallinna Tehnikaülikooli. Märtsis 1941 põgenes kolme kaaslasega suuskadel üle jää Soome. Seal sai temast üks neljateistkümnest "Erna" salgas, kes Sökö saarel koolitati raadiotelegrafistiks. Langevarjurina saadeti Eestisse juulis 1941, kus saatis luurajana teateid Soome.
Saksa okupatsiooni ajal töötas ta õpingute kõrval Tallinna raekojas. Abiellus oktoobris 1942 Evi Tamjärvega. Põgenes märtsis 1943 koos abikaasaga mobilisatsiooni eest Soome, kus astus vabatahtlikuna Soome sõjaväkke. Juulis 1944 sõitis viimast korda radistina Eestisse. Uue nõukogude okupatsiooni tõttu tagasisõiduvõimalust enam ei olnud. Ülo Jõgi arreteeriti 11. detsembril 1944, istus Pagari tänaval 13 kuud kinni ja 1946. a. määrati talle kohtuotsusega 25-5 aastat sunnitööd. Oli algul Uhta nafta-, suurema osa ajast Inta söekaevanduses.
1971. a. pöördus Ülo Jõgi koos oma teise abikaasa Ailiga Eestisse tagasi ja elab Keilas.