Fritz Riemann õppis Leipzigis ja Berliinis psühholoogiat ning psühhoanalüüsi. Ta oli üks Müncheni Psühholoogia ja Psühhoteraapia Instituudi rajajaid, töötas seal õppejõuna, õpetades ka psühhoanalüüsi. Tal oli oma psühhoteraapia praksis. Teenete eest psühhoanalüüsi alal valiti ta New Yorgi Ameerika Psühhoanalüüsi Akadeemia auliikmeks. Selles raamatus esitab autor inimese eksistentsile olemuslikest põhimuredest lähtudes õpetuse iseloomust, mis väljub erialastest raamidest ja annab laiemale lugejaskonnale ettekujutuse psühhoanalüütilisest praktikast. Autori kirjeldatud «põhivormid»,

skisoidsed,

depressiivsed,

sundustega ja

hüsteerilised isikud on saanud psühholoogia kindlaks koostisosaks. Fritz Riemann suri 1979. aastal 77 aasta vanuselt.