VIHM MÄRTSIS
Kui valgus vabanev tõi noore märtsisaju
veeks naerma talve lumivalgeid tõkkeid,
see, läites ladvus rohelisi lõkkeid,
nii tantsis tänavail kesk kõrgeid hõbemaju,

et pilk ta silmadest jäi peatuma su ihus
pistodana, mis väljalt leitud mullast.
See terav tuhmus — taotud vanast kullast,
kõik meeled tundlikuks ning terashaljaks ihus.

Näe pilvi keerlevaid! Kui kergeid lõuendrätte
neid ripub taeva nähtamatuilt puudelt.
Kuldsilmne tantsija neid kaotab, haarab kätte.

Kaob rohelisse tulle, keereldes kesk padu,
suul haljendaval naer, see taltsutatud madu,
kes päikse tulles põgeneb ta luudelt.