Teise maailmasõja ajal põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest, paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad skäärid. Põgenikevool oli suurim 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini, kuid üksikuid retki tehti veel pärast sõdagi. Lisaks inimestele liikus selles masinavärgis palju raha.

Ohtlikke öiseid paadireise üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad. Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud, hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid lugusid.