Hugo Ader

Isa voodi all

Hugo Ader, sündinud 1954. aastal Tartus. Õppinud eesti keelt ja kirjandust Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja lavastamist Leningardi Teatri- Muusika ja Kinoinstituudis, esitanud teatriajaloo loenguid stsenograafidele Tallinna Kunstiinstituudis, muretsenud Eesti TV Teleteatri repertuaari eest – aastast 1990 elab ja töötab Vilniuses.

Tuntud eelkõige kui dramaturg ja stsenarist. Tema näidenditest on lavastatud «Tambu Elle, ma tahan sinuga rääkida» (Rakvere Draamateater, 1986, A.H.Tammsaare vabaõhumuuseum, 1987), «Kükloop» (Eesti draamateater, 1989, Vilniuse Noorsooteater, 1996) «Teaduse ohver» (Eesti TV Teleteater, 1989), «Rummu Jüri õnn ehk uus Mannteuffel» (jäi pooleli Eesti draamateateris, 1996), tema stesenaariumite põhjal on loodud sellised telefilmid nagu «Emili sõber» (1988), «Kann allikal» (1989), seriaal «Wickmani poisid» (1994). Autori esimene kirjutis ilmus almanahis «Tipa-Tapa» (1972) ja esimene raamat «Näidendid» (1999).

«Lapsepõlvest peale olen ma ümbritsevaid inimesi tegelasteks muutnud, elust naljakaid sündmusi otsinud ja seda kõike paberile pannud. Seda ma olen teinud kõikjal ja alati nagu mind oleks keegi kodeerinud. Kogu elu olin ma seda kirge püüdnud lahti mõistatada, sest see ei saanud ju olla ainult auahnus või mingi muu maania grandioosaga seotud haigusvorm ja kui ma ühes telesaates juhuslikult ütlesin, et ma ei tea oma isast ja tema suguvõsast mitte midagi, siis võttis minuga ühendust Lea Ehrlich, tädi, kes oli koostanud meie suguvõsa genealoogilist puud. Tuli välja, et ma olen sugulane selliste koosalastega nagu Karl Ader, Jakob ja Juhan Liiv. «Kui ma oleksin seda varem teadnud!» hüüdsin ma kohe, kuid hiljem jäi mind kõige rohkem kummitama tädi meenutus sellest, kuidas vanavanaema Ida oli kunagi Juhan Liivi kohta öelnud, et jälle see tohman istub siin oma paberilipakate taga ja topib neid kõigile... Kas ei kõla kaasaegselt?!»