Filmi peategelane Eric on postiljon. Naiste poolt hüljatud, üksi kaht kasupoega kasvatav keskealine mees. Ta ei taha enam elada. Õnneks on Ericul sõbrad. Muhedad õllekõhuga postitöötajad ja vutifännid, kellega hubane peale tööd õlut rüübata ning maailma asju paika sättida. See ainuke rõõm mis talle jäänud on, on filmis vägagi ehedalt kujutatud padu-inglise pubielu. Sõbrad korraldavadki Ericu masendusest väljatoomiseks talle eneseabiõpikut veerides ülikoomilise improviseeritud psühholoogilise seansi. See on tõhus. Raamatu mõjul ilmub Ericule tema nimekaim, vutilegend Eric Cantona. Jalgpallisõpradele see Manchester Unitedi üks legendaarsemaid jalgpallureid tutvustamist ei vaja. Niisiis tuleb Cantona- kujuline hallutsinatsioon oma tulisele fännile raskel ajal appi. Oma karjääri legendaarsete jalgpallikaadrite näitel õpetab peategelast probleemidega toime tulema. See jalgpallipsühholoogia aitab Ericul hakata oma elu korda sättima. Seda üsna õigel ajal, kuivõrd tema teismeliste kasupoegade probleemide lahendamiseks läheb vaja enesekindla, karmi aga armastava isa kätt. Muidugi, üheks Ericu iseenda taasleidmise põhjuseks on kohtumine oma vana ja ainukese armasuse Liliga… Veel on siin peidus sõnum naistele, kes ehk peale selle filmi vaatamist oma vana ja kulunud, aga väga head meest kuumalt suudlevad. Võibolla aitab see film sel moel vähendada keskealiste meeste enesetappude arvu. Halli ja longuvajunud mehe panevad tegutsema armastus, sõbrad, õlu, lapsed ja jalgpall.