Ingeborg Johansen

Joaveski

Ingeborg Johanseni (1896-1986) võiks mõnes mõttes nimetada eesti-taani ühiskirjanikuks, kuid tema eesti keele oskus oli peaaegu olematu ja taani keelest paremini olevat ta vallanud saksa keelt. Taani kirjandusloos peetakse tema peateeneks Turgenevi romaanide taani keelde tõlkimist ja eestlased on seni tundnud üksnes tema nooremat venda, Tallinna linnaarhivaari Paul Johanseni. Ingeborg Johanseni Eesti-aineline kirjanduslooming on tänini meile tundmatu.
Ingeborg Johansen sündis 1896. a Riias Taani inseneri, Baltimaade peakonsuli Jens Christian Johanseni teise lapsena. «Joaveski» peategelane on konsuli viiest lapsest vanim, Karl Adam Johansen (1894–1942), kes küüditati koos naisega 1941. a juunis, mil viidi minema ka teisi Eestisse allesjäänud Taani kodanikke. Karl Adam suri nälga Kasahstani vangilaagris 12. detsembril 1942, tema naine aga elas Gulagi üle ja jõudis 1947. a Taani.
Raamatu autor sündis Riias, käis algkoolis Tallinnas ja lõpetas keskkooli Taanis ning alustas seejärel ülikooliõpinguid kirjanduse ja klassikaliste keelte alal. Samal ajal algasid ka kirjanduslikud katsetused, mida tema isa uhkustundega igati soosis. Juba 24-aastasena oli ta avaldanud kaks romaani, kaheksa tõlget vene kirjandusest ning mitmeid novelle.
1920. a alates rändas Ingeborg Johansen palju maailmas ringi. Eestisse tuli ta tagasi 1922. a ja jäi siia kolmeks aastaks. Mõne korra külastas ta Eestit ka hilisematel aastatel ning 1928. a külaskäigu ainetel põhinebki vanas eas avaldatud romaan «Joaveski» (1972).
Autori ettekujutus Eestist ja eestlastest oli ebakindel, pigem kartlik ja võõrastav kui sümmpatiseeriv. Talutare ja maaelu tundusid hirmutavad ja ebaesteetilised. Elades konservatiivses saksakeelses maailmas, püüti küll tublide ja edumeelsete taani demokraatidena olla eesti teenijate ja töölistega sõbralikes suhetes, kuid sügavama tundmaõppimiseni ei laskutud. Ingeborg Johanseni pessimistlik, elukartlik ja müstika-aldis loomus sai surmani toitu tema noorpõlve Eesti-elamuste mõistetamatust salapärast. See pinnas andis ainet ka põhiosale tema kirjanduslikust loomingust, mis moodustab veel ühe tahu Eesti retseptsioonist maailmas.