Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamist.