Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Saateks
Kui üle neljakümne aasta vana inglise provintsikoolmeister William Golding avaldab oma esimese raamatu, saab see üleöö populaarseks nii kooliõpilaste hulgas kui ka akadeemilistes ringides, konkureerides peagi kolm aastat varem ilmunud Salingeri romaaniga „Kuristik rukkis“. Tõsi küll, iga järgmise romaaniga laiema lugejaskonna huvi järjest langeb ning jõuab madalseisu 70. aastatel, kui kirjanik ei avalda praktiliselt ühtegi raamatut, kuid Nobeli preemia 1983. aastal toob ta taas kogu maailma tähelepanu keskpunkti.

William Gerald Golding sündis 19. septembril 1911 Edela-Inglismaal Cornwallis. Tema lapsepõlv oli sündmustevaene, kodune kasvatus eekujulik. Nagu ta ise on öelnud, on kogu tema lapsepõlv, isegi kogu ta elu olnud lausa õudusttekitavalt siivas.

Alghariduse saab Golding humanitaargümnaasiumis ning aastad 1930—35 mööduvad Oxfordis kirjandust õppides. Pärast ülikooli lõpetamist töötab ta mõnda aega mingis hoolekandeasutuses, teeb samal ajal kaastööd väikesele provintsiteatrile ning 1939. aastast õpetab inglise keelt ja kirjandust ning filosoofiat Bishop Wordsworthi koolis Salisburys. Samal aastal abiellub ta Ann Brookfieldiga, kes on elukutselt keemik. 1940—45 teenib ta Briti sõjalaevastikus ning võtab osa dessantoperatsioonidest. Sõja lõpul pöördub tagasi oma kolledžisse Salisburys, jätkab õpetamist ning seal valmib peagi ka tema esimene avaldatud romaan, millele üha suuremate vaheaegadega järgnevad teised. 1961.—62. aastal viibib Golding Ameerikas, esinedes loengutsüklitega mitmetes õppeasutustes. Järgmisel aastal osaleb ta kirjanike rahvusvahelisel sümpoosiumil Leningradis. Umbes samal ajal loobub ta õpetajaametist ning jääb vabakutseliseks kirjanikuks. Nõukogude Liidus on kirjanik käinud teinegi kord; nimelt oli ta 1967. aastal koos naisega Moskvas, kus teda kutsuti esinema mitmetele üliõpilasõhtutele.70. aastatel elab Golding avalikkusest tagasitõmbununa ega avalda midagi. Alles 1979. aastal ilmub järjekordne romaan.


Kirjutama hakkas Golding varakult, kuid esialgu vähese eduga. Esimesed katsetused pärinevad juba seitsmendast eluaastast, kuid tõsisemalt võtab ta kirjutamise, eeskätt luuletamise käsile kolmeteist-neljateist aastaselt. Oxfordi päevil, 1934. a. avaldab kahekümne kolme aastane Golding väikese luuleraamatu, mida ta hiljem mõnevõrra häbeneb. Kogumik oli koostatud ja kirjastusse toimetatud kirjaniku sõprade poolt ning enamik kriitikuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Kui aga Goldingist saab Nobeli preemia laureaat, pakutakse selle väikeses tiraažis 34-leheküljelise raamatukese eest kuni 4000 dollarit. Veidi pärast esikkogu ilmumist paneb Golding nüüd juba ise kokku teisegi luulevaliku, kuid see lükatakse kirjastuses tagasi.

30.—40. aastatel kirjutab Golding veel kaks-kolm paroodiatena mõeldud romaani, kuid kirjastajat ta neile ei leia. Alles pärast sõda, kolmekümne seitsme aasta vanuses jõuab kirjanik lõpuks arusaamisele, et on püüdnud järgida üldist maitset ning sõnastab enda jaoks „suure tõe, et igaüks peab kirjutama iseenda, mitte kellegi teise raamatuid“.

Enne sõda ja veel selle alguseski uskus Golding, nagu ta hiljem on öelnud, otse naiivselt inimese täiuslikkusse. Teine maailmasõda sai nii tema kui paljude teistegi jaoks pöördepunktiks. Põhiliselt isalt ning Oxfordi ülikoolipäevilt pärineva ratsionalistliku humanismi selged enesekindlad ideed lõid vankuma. Oma tunnetuse arengut kirjeldades väidab Golding, et see on tõsikindlast ja selgepiirilisest teadmisest kulgenud üha ebakindlamate, hämaramate alade suunas. Kirjutamine pole reportaaž, vaid kujutlus. Harva kirjutatakse sellest, mida kindlalt teatakse, enamasti sellest, mida peetakse võimalikuks.

Kaua aega ei suuda Golding uskuda hitlerliku Saksamaa kohta levivaid kuuldusi, kuni lõpuks 40. aastatel neis oma silmaga veendub. Kõige rohkem hämmastab teda see, mismoodi olude muutumisel võ