Aovalgetes akendes ” kohtame rohkesti memuaarlikku pilldistikku, mis juhivad teadliku lugeja Hindrey lapsepõlvemaale — Abja mõisasse . Kuigi loogiliselt arutades peaks tegevuskoht Suuremõisa poisikese Peeda iseseisva teekonna tõttu asuma Tartule tublisti lähemal .

 

Jutustamisel on Hindrey vaheldumisi kasutanud mitut erinevat vaatepunkti , lahkudes ajuti elutarga arutleja positsioonilt lapseliku Peeda silmaringi väljendama . Romaanis domineerib olustikukujutus ning selle laius ja sügavus sõltub just jutustaja vaatepunktist . Hindrey ei võimenda baltisaksa mõisnike ja eestlastest mõisarahva vastuolusid , vaid tahab neid näidata üksteist mõistva seltskonnana . Vahel siiski lennutab ta iroonianoole priiskava mõisniku pihta . Jonnakas ja iseseisev nooruk Peeda muutub noore, kogemusteta, aga edasipürgiva eestluse võrdkujuks .

 

Möödunud sajandi III veerandi mõisaelust on Hindrey ” Aovalgetes akendes ” pakkunud meeleolukaid pildikesi, leidub ka meeldejäävaid karaktereid eesotsas mõisavalitseja Karl Armin Kattvell j a parun Ulrich Wessar von Troostiga . Viimases peatükis lisandub detailirohke Tartu olude kirjeldus. Hindrey on toonitanud I üldlaulupeo ettevalmistamise entusiasmi, kahjuks on ta aga jätnud ära laulupeo enda kujutamise . Hindrey minevikupiltidest sünnib mõte, et juba möödunud sajandi keskel suutsid eesti talupojad oma seljad sirgeks ajada , organiseerida ühisüritusi ja tunnetada end rahvusena.