„Kas sa kuulsid, et emme suri ära?“ küsis viieaastane Séamas, kes oli äsja saanud uued velvetpüksid ja kepsles nüüd rahvahulgas rõõmsalt ringi. See rahvahulk oli tulnud tema rinnavähki surnud ema peiedele. Edaspidi pidi perekond koristamise, söögitegemise, kooliskäimise, majapidamise, pesupesemise, nägelemise ja kokkuhoidmisega toime tulema ilma emata, kes seni oli kogu seda rüselevat kaost ohjes hoidnud. See on lugu Põhja-Iirimaa poisist, kes kasvas 1990ndatel aastatel üles suures perekonnas Põhja-Iirimaal Derry lähedal. Iirimaa rahutused olid selleks ajaks enamjaolt minevikuks saanud ning poliitika asemel huvitus väike Séamas dinosaurustest ja traktoritest. Katoliikliku iiri suurpere kasvuloos on läbisegi naer ja lein, religioon ja sündsusetud naljad, perekonnakroonika ja Iirimaa lähiajalugu ning kõike kroonib peategelase tõdemus, et Jumal on mõnikord ikkagi paras jobu. Ennekõike on see aga lugu kangelaslikust isast, kes kasvatas üles mitte lihtsalt üksteist last, vaid üksteist parimat sõpra.