Lauri Leesi saatesõnast: „Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt“, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud „Kevadet“. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine’i ja Daudet’ vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll.

Daudet’ veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance’i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet’ sünnimaad aeg-ajalt külastasid.“