On vaikne... Kuskilt kaugusest hakkab kostma mingi fantastiline helo, mis vibreerides üha tugevneb. Langeb veetilk, millest moodustub pisitilluke muna. Ilmub kontuurlind, kes peale lühikest arupidamist munale istub. Lind haub - muna paisub.

Päike tõuseb. Taevas püikese ümber värvub helesiniseks. Endine must-valge looduspilt muutub kirkavärviliseks. Lillepungad avanevad. Sisse tulevad loodushääled.

Mööda roomab ussike. Lind neelatab kuuldavalt, kargab munalt maha ja kihutab jooksujalu "hommikueinele" järele.

Muna jääb üksinda teda ümbritseva loodusega. Päikesekiired puudutavad muna, mis silmnähtavalt veelgi suuremaks paisub.

Muna seest kostab kopsimist. Munale tekivad praod ning see puruneb. Nähtavale ilmub väiksem muna, mida trummeldavad kaks pisikest rusikas kätt.

Viivu pärast puruneb ka teine muna. Muna kõrvalt hüppavad püsti väikesed jalad ja tatsavad kooretükkide vahelt välja. Käekesed tõstavad kolmanda, kõige pisema muna ning püüavad seda üleannetult hüplevatele jalgadele asetada. Viimaks see ka õnnestub. Muna, käed-jalad küljes, pöördub. Nüüd näeme, et tal on ka silmad, kuid need on suletud. Rusikas käed hõõruvad silmi. Pikkade ripsmetega silmad avanevad ning uudistavad hämmastunult ümbritsevat loodust. Klaabu teeb kohapeal paar kükki, siis mõned hüpped, justkui oma võimeid proovile pannes...