Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.

Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.