See on raamat "elu võimalikkusest Eesti NSVs". Öeldagu mis tahes – meie ees on vastupanuvõitleja mälestuste raamat. Heinart Sillastu oli üks neid inimesi, kes läbi Nõukogude aja hoidis alal eesrindliku eesti haritlase staatuse. Dr Sillastu suur ja paks raamat kuulub "väikeste elulugude" sarja. Seda lugemaks peab sisse võtma õige häälestuse, et kaasa elada kõik need "traditsioonilised jõulueelsed kohtumised Soome kolleegidega", millest koosneb autori elu (just niisugune võiks olla "Koostööaastates" kirjeldatud eluloosündmuste tüüpnimetus). Aga läbi kõigi nende iseenesest vähetähtsate, pelgalt kodulooliste ja mitteajalooliste sündmuste kumab autori isik – ühe korraliku eesti inimese, õppinud arsti ning avarapilgulise kolleegi isik. Dr. Sillastu raamat illustreerib hoopis uut ajajärku eesti vaimses Résistance’is: kuidas "vaimne välisemigratsioon", koostöö välismaa, eeskätt Soome kolleegidega suutis avada ukse laiemasse, sõltumatusse maailma. See oli vastupanuliikumise uus vorm – "eesrindlik vastupanu"