Tõeliselt hea rollisooritus on seesugune, kus vaataja jääb siiralt uskuma, et kinolinal nähtav tegelaskuju polegi mitte mõne võimeka näitleja raske töö vili, vaid midagi hoopis elulisemat, justkui tõeline inimene, keda kaamerad on lihtsalt juhtunud õigel ajal ja õiges kohas filmima. Teisisõnu: see osatäitmine paneb unustama, nagu vaataks näitlejat.

Inglise pressis Suurbritannia kõige vägivaldsemaks vangiks tituleeritud Charles Bronsoni kehastamiseks 19 kilo peamiselt musklimassis juurde võtnud Tom Hardy saab vaieldamatult selle aasta ühes paremas osatäitmises säärase imeteoga hakkama, kujutades Bronsonit kui raevukat retsidivisti ja rusikatega rääkivat räuskajat.

Kui Charles Bronson ilmavalgust näeb, on aasta 1952 ja lapsuke saab nimeks Michael Gordon Petersen. Nagu ta ise jutustajana ütleb, sünnib ta tavalisesse peresse. Lausa loomaliku mehe edasine elulugu on siiski kõike muud kui tavaline: PÖFFi ajal 59-aastaseks saav kiilakas vuntsikandja on veetnud türmis ligi 35 aastat ja seal ohtralt mürgeldanud. Proovinud kaasvange tappa, võtnud enam kui tosin pantvangi, viibinud üleüldse enam kui 120 vanglas. Pole kahtlust, et selline värvikas antikangelane väärib tavapärasemast märksa teisemaigulisemat eluloofilmi.

Taanlasel Nicolas Winding Refnil, kes kohati lausa sürrealistlikuks minevas Bronsonis hellitab kõrvu laheda retro-soundtrackiga ja erinevate visuaalsete lahendustega heas mõttes eputama kipub, see isegi õnnestub.