Kirjanikule maailmakuulsuse toonud jutt „Kummaline lugu doktor Jekyllist ja härra Hyde’ist“ on kirjutatud ja ilmunud 1886. aastal. Mõne kuuga müüdi raamatut Suurbritannias 40 000 eksemplari. Stevensoni hilisemal väitel ilmus loo põhiline süžee talle unes. Jekylli ja Hyde’i lugu on jutustus inimese kaksikloomusest, temas samaaegselt peituvast heast ja kurjast, mis on olnud mitmete autorite lemmikteemasid, alustades Mary Shelleyst ning lõpetades Fjodor Dostojevski ja Franz Kafkaga.
Tegeledes Londonis aset leidnud kummaliste kuritegudega ja oma sõbra doktor Jekylli veidra käitumisega, avastab advokaat Utterson, et Jekyll on jätnud kogu oma vara kellelgi härra Hyde’ile. Kahtlustades mõrva, tungib Utterson sõbra majja ning leiab sealt eest enesetapu sooritanud härra Hyde’i, kes osutub doktor Jekylli teiseks, kurjast vaimust vaevatud minaks.
„Enesetapjate Klubi“ on aga esimene tsükkel Stevensoni kaheosalisest jutukogumikust, mis kannab koondpealkirja „Uued tuhande ja ühe öö lood“, mida idamaiste lugude eeskujul pajatab Araabiast tulnud rändur ja mis mõnes mõttes järgivad ka idamaise jutu struktuuri. Tuhande ja ühe öö lood ilmusid kogumikuna 1882. aastal, kusjuures jutud olid enne ühekaupa ilmunud ajakirjade jutulisades. „Enesetapjate Klubis“ pole juttu mitte inimloomuse süvastruktuuridest nagu „Kummalises loos …“, vaid kahest maailmast. Üks on kuritegelik ja seda juhib halastamatu niiditõmbaja; tema vastu võitlevad õilis Böömimaa prints Florizel ja tema sõber kolonel Geraldine. Loomulikult võidab hea kurja väe ja pärast tervet hulka põnevaid seiklusi võidutseb õiglus.