Ühel päeval, kui Lärmisepa tänava Lota oli parasjagu viis aastat vanaks saanud, ärkas ta hommikul ja oli kohe algusest peale vihane. Ta oli näinud unes midagi niisugust, mis talle mitte sugugi ei meeldinud, ning ta uskus, et unes nähtu ongi tõsi, vaene rumal Lota. Sestap ta vihaseks saigi.«Nad lõid minu Mõmmi!» karjus Lota nagu Jeeriku hädapasun, kui ema tuli vaatama, miks ta kell kaheksa hommikul oma voodis istukil on ja ulub, rikkudes niiviisi salamisi kehtestatud ühiskondlikku hommikurahu.
«Kes su Mõmmit lõi?» tahtis ema kohkunult teada saada.
«Joonas ja Miia-Maria!» oli Lotal kohe vastus teada.