"Maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel."

Lindvistika (ehk metsa see lingvistika) on raamat eesti rahva päikselisemast poolest, siinsete inimeste pöörastest uskumustest, omapärasest loodustunnetusest ja maagilisest kodutundest. Eestlane on omamoodi koduigatsuse maailmameister. Nende lummavate nähtuste seletamiseks on sündinud hulk isevärki hüpoteese, millesse uskumine on teraapilise iseloomuga.

"«Lindvistika» on väga meeldiv raamat. Autor esitab ridamisi väiteid, mida kontrollida ei saa, aga mis kõlavad hästi. Näiteks meestest ja naistest rääkides, õieti küll sellest, miks naised kohanevad oludega paremini kui mehed, sedastab Mikita, et see tuleb eesti meeste ja naiste suurest erinevusest: naised on eurooplased, mehed soomeugrilased. Mikita ütleb ka seda, et eestlasel ei maksa häbeneda oma konservatiivsust: me oleme maailma tulnud selleks, et jääda, mitte selleks, et muutuda. Mikita lugemine on tore veel selles mõttes, et kui sa loed lehtede arvamuslugusid, siis saad sa läbiseedimata poolharitlasena kogu aeg vastu päid ja jalgu, sind koheldakse nagu kutsikat, kes on tuppa loigu teinud ja kelle nina nüüd eurooplased – k.a mõrtsukad – selle loigu sisse suruvad. Mikita seltsis aega veetes saad aru, et sa ei olegi maailma kõige nõmedama rahva kõige nõmedam liige."

- Mart Juuri arvustus Postimehes.

Raamatu seisukord: väga hea