Sándor Márai analüüsib mälestusteraamatus küsimust, mida tähendab Euroopale (läänemaailmale) Nõukogude Liidu (ida) tungimine Euroopasse. Arupidamisel ühe sõbraga jõuab ta järeldusele, et bolševism ei ole oma tõelises sisus midagi muud kui slaavi imperialismi tingimatu avaldus: aga see on alles eelsüüteks sellele, mis nüüd on juba saatuslikult kuju võtnud – kommunism elab oma teooria ja praktika aeglaselt või kiiresti üle, aga siia jääb kaasaegselt väljakujunenud suurvõim, slaavlased, ja nendega tuleb järgmisel sajandil arvestada ka siis, kui nad ühel päeval ei ole enam kommunistid.