Kes maailma mõista tahab, peab tundma selle ajalugu; need, kes ajalehti loevad või teleuudiseid vaatavad, taipavad seda peagi. Kes suudaks aru saada Lähis-Ida konfliktist, teadmata juudi või palestiina rahva ajalugu? Kes mõistaks olukorda Aafrika kontinendil, tundmata kolonialismi ajalugu? Käesolev raamat püüab anda põgusa ülevaate maailma ajaloost. Juttu tuleb vaid kõige olulisematest sündmustest, isikutest ning suundumustest, ja seda nii lühidalt, et pidasin end mõnikord isegi liiga julgeks. Aga kuna ma tean, et ajalugu kõigis oma peensustes ning üksikasjades on arusaadav vaid sellele, kel on ajaloost terviklik ülevaade, pean niisugust ajalooraamatut siiski vajalikuks. Kui mingi teema kedagi eriti huvitab, võib ta ju hiljem seda ise põhjalikumalt uurida. Arvatavasti ongi tänapäeva ajalooõpetuse probleem selles, et terviklik ülevaade ajaloost saadakse alles kooliaja lõpuks. Ehk aitab see raamat olukorrast väljapääsu leida ja kooli ajalooõpetust täiendada. Asendada ta seda ei suuda ega tahagi. Raamatu 49 peatükis käsitletakse eelkõige rahvaste ja riikide poliitilist ajalugu. Ent püütakse rääkida ka tavainimestest ja nende sageli mitte sugugi tavalisest elust. On saanud kombeks unustada, et nemadki on teinud ajalugu. Ja veel ühele asjaolule pean juhtima tähelepanu: paratamatult on siin tegemist Saksamaa seisukohast vaadatud ajalooga, mis on kirja pandud saksa lugeja jaoks, sest teisiti poleks see üldse mõeldav. Näiteks Prantsuse või Poola ajaloolane, nimetades kaht meie kõige lähemat naabrit, valiks hoopis teise vaatenurga, peaks silmas teisi lugejaid ja rõhutaks muid asju. Rääkimata Hiina, Brasiilia või Keenia autoritest. Loodan siiski, et olen kõigi raamatus käsitletud rahvaste ja inimeste vastu olnud õiglane.
Püüdsin seda küll kõigest väest.