«Dekameroni» lugude värvikas esituslaad tegi Boccacciost Euroopa uusaegse novelli alusepanija. Mõnevõrra vähem tähelepanu on jagunud Boccacciole kui varajaste proosaromaanide autorile. Tema pikemate jutustuslike teoste seas tõuseb kindlalt esile «Fiammetta».

See ei ole mitte ainult n-ö kaasajaromaan, kus müütilise varjundiga armuloo ja sellesse tihedasti põimuvate mütoloogiliste – seega eeskätt antiigist innustatud – vihjete taustal avaneb tollane Napoli oma inimestega, nende häältega ja eluhoiakutega. Kui väita, et «Fiammettast» sai kujuneva uusaja esimene realismisugemeline psühholoogiline romaan, siis on see kindlasti õige, aga see ei ammenda teose kogu algupära.

Ajastul, kui ühiskonna võimumehhanismid naise loovust räigelt maha surusid ning vaimulike hiiglaslik meesvägi ei väsinud ründamast loodust ja naissugu kui inimsoo patuelu pealätet, kirjutas Boccaccio «Fiammetta» – romaani, mille kujutluslik jutustaja otsast lõpuni on naine.
Jüri Talvet