Öeldud on, et mitte poisid ei kasva suureks ega saa vanaks, vaid nii teevad nende mänguasjad. Seda poisi-lugu kirjutasin ma sünnist saati. Viimased neli aastat Krimmis paiknedes olen oma eluraamatut muudkui üles ja ümber kirjutanud. Nii ärkavad uuesti ellu koolipoisist Euroopa meister, filoloogiatudengist profikorvpallur, stagnaaja teatrisandarm, laulev revolutsionäär, kultuuriajakirja peatoimetaja, kirjastusärimees, külarantjee, vallavanem, truudusetu abielumees… Esmalt jõuab lugeja kätte enneminevik – aastad 1953 kuni 1979.

Ehk muudab eneseirooniline pilk möödunud elule loo huvitavaks ja kohati lõbusaks ka nende jaoks, kes ise noid ammuseid aegu ei mäleta.