Kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar ja Gustav Vasa lapselapselaps – on üks erandlikumaid naisvalitsejaid ajaloos. Juba sünni poolest oli tal võimalus defineerida sotsiaalne roll, millega ei olnud õnnistatud ühtegi teist tema kaasaja naist. Lisaks oli ta oma sajandi üks mõjukamaid kunstimetseene. Ometi loobus ta vabatahtlikult Rootsi troonist, pöördus katoliku usku ja asus elama paavstilinna Rooma. Tänapäeva inimestel võib olla raske mõista, kui provokatiivselt mõjus see, kui protestantliku Rootsi kuninganna pani oma krooni maha, et jätkata elu katoliiklasena, liiatigi paavstiriigi keskuses.

 

Rootsis oli kuninganna edukas ja särav, õpetatud ja ülistatud Põhjala Minerva. Pärast troonist loobumist on teda harilikult kirjeldatud kibestunud läbikukkujana, kes kaitseb edutult oma huvisid ja positsiooni ning vallandab ühe skandaali teise järel. Ja ometi koges Kristiina Rooma ajal kardinal Decio Azzolinoga eneselegi ootamatult isiklikku õnne. Marie-Louise Rodén portreteerib Kristiinat tervikliku isiksusena oma ajastu kontekstis, pöörates erilist tähelepanu tema elule küpse naisena Roomas.