Siis tuli läbi Kirsipuu tee poolse värava nähtavale veel üks vari, ning koos selle tekitajaga sisenes kahe väravasamba vahelt parki väike, kuid mõjus rongkäik: lapsevanker, mis oli tihedalt täis tuubitud mänguasju ja lapsi, vankri kõrval aga käisid ühel pool tüdruk, kes kandis käes korvi, ja teisel pool madruseülikonnas poiss, kes vehkis kandevõrguga. Korv ja võrk olid mõlemad kraami täis, just nagu kavatseksid nende kandjad suunduda pikale reisile. Lapsevankrit lükkas aga sirge rühiga sihvakas olevus, kellel olid säravad roosajumelised põsed, säravad sinised silmad ja pisut ülespoole vaatava otsaga nina – olevus, kes oli Pargivahile liigagi tuttav.